1915–1918 õppis Eduard Wiiralt Tallinna Kunsttööstuskoolis. Peale Vabadussõda astus „Pallasesse“, kus õppis skulptuuri ja graafikat (õpetajateks Anton Starkopf, Ado Vabbe ja Georg Kind), jätkas 1922–1923 „Pallase“ stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Lõpetas „Pallase“ 1924. aastal graafiku ja kujurina, jätkas samas graafikaõppejõuna. 1925–1939 elas ja õppis Pariisis. Viibis Marokos, Viinis, Rootsis, aastast 1946 elas taas Pariisis.

Sarnaselt Konrad Mäega on Eduard Wiiralti, läbi aegade rahvusvaheliselt tuntuima eesti graafiku looming põhjalikult läbi uuritud ning taustaks käsitletud paiku, kus kunstnik tööde valmimisajal viibis. Hästi on teada just Wiiralti Pariisis valminud tööd, kuna müütiline 1920–30ndate Pariis annab juurde võimalikke lisavarjundeid ja -tähendusi. Selle kõrval on aga Wiiralti loomingus olulisel kohal aastad 1922–1923, mil ta õppis Dresdeni Kunstiakadeemias. On öeldud, et tegelikult oli Dresden Wiiralti jaoks esimene Pariis – siin kohtus mõisateenija poeg esmakordselt suurlinnaga. Ja nii üllatav, kui see ka pole, aga sellele vaiksele ning endassetõmbunud noormehele sobis lärmakas suurlinn koos kõigi oma pahedega, oma tuksuvate meelekohtadega rohkem kui vaikne külanurgake. Wiiralt on tuntud  kui virtuoos kõigis graafika tehnikais, varasemates puulõigetes keerulisi ornamente loonud kunstnik on ka groteskne, jutustav, sümboolne, allegooriline. Wiiralt ei muutnud läbi oma loomingu mitte ainult ennast, ta muutis ka eesti kunsti senist traditsioonilugu, mis oli harjunud mõõtma end kohalike maastike taustal. Wiiralt on korraga maailmakodanik ja maailmakunstnik.