Juhan Viiding on meenutanud, kuidas ta mitmel korral trehvas Tallinna Kunstihoones ülevaatenäitustel Eduard Wiiralti otsa, kes mõnda aega Eestis elas. Wiiralt oli alati seisnud vaikides Kristjan Raua tööde ees ning enda sõnul neid sõna otseses mõttes tundide kaupa silmitsenud. Tema – Wiiralti – jaoks oli Kristjan Raua anne suur ning tabamatu.

Raud on tõepoolest Eesti 20. sajandi esimese poole omanäolisim kunstnik. Vahel on küll räägitud sümbolismi, juugendi, rahvusromantismi jms mõjudest tema loomingule, kuigi tegelikult oli Raud oma loomingus absoluutselt iseseisev ning paralleelide tõmbamine on pigem meelevaldne. See, mis kujunes välja pärast õpinguid Peterburis, Düsseldorfis ja Münchenis, ammutas inspiratsiooni mitte niivõrd kunstiajaloost, kuivõrd rahvaluulest ning omapärasest maailmanägemusest. Huvi rahvaluule vastu algas Raual juba päris varakult, koguma asus ta seda juba 29-aastase noormehena ning kümmekond aastat hiljem hakkas ta korjama ka vanavara. 20. sajandi esimestel aastatel aitas Raud korraldada käsitöönäituseid ning asutada Eesti Rahva Muuseumi, rääkimata tema tööst muinsusvalitsuse juhatajana või 1920. aastal algatatud ülemaalisest muinasvara kogumise kampaaniast. On loomulik, et see kõik peegeldus ka tema kunstis: kord otseste motiividena, kord teatud „rahvusliku stiilina“, kord mõne kunstilise kujundina. Eraldi seeriana kasvavad Kristjan Raua loomingust välja aga muidugi Kalevipoja-teemalised tööd. See siinse rahvaluule esinduslugu paelus 20. sajandi esimestel kümnenditel siinseid kunstnikke üllatavalt vähe. Ennekõike meenuvad muidugi Oskar Kallise suurejoonelised nägemused, kuid teema suurus ning samas ka juba eakus kohutas ilmselt paljusid. Kristjan Raua lähenemine teemale oli aga ainuvõimalik: ta suutis osavalt kombineerida lugude arhailised kihistused ja sümboolsed tähendused kaasaegse kunstikeelega. Raua tööd on küll äärmiselt tõsised ja suute järelduste poole haaravad, kuid teostatud niivõrd meisterlikult, et kordagi ei teki liigse pateetika varju või kopituse lõhna.