Ernö Koch (1898 – 1970)

Ernö Koch, Ungari päritolu graafik, tõi võõrsil õppinuna 1930ndate Eesti kunsti uusi mõjutusi. Ta oli joonistanud Ungari muuseumide jaoks maaehitisi ja kutsuti seda ülesannete täitma ka Eestisse. Siinne võlus loodus teda niivõrd, et valmisid mitmed graafilised lehed ja joonistused maastikest ning linnadest. Kuigi tema pilk ei ole eestlase pilk, on Kochi imetlus ja austus isegi seda siiram. Ta on vilunud looduse poetiseerija, tema käekiri on korraga pidulik ja asjalik, puhas ja paljurääkiv. Tunnustavaid sõnu tema aadressil jagas juba 1931. aastal Eesti Päevalehes Hanno Kompus:

„Oma käsituslaadilt Koch on veendunud realist, kes taotleb tabada meie maastiku erilist iseloomu, idüllikaid niitusid, varjukaid metsi, avarat merd ja pitoreskset kaljuranda. Kuid kunstnikku ei huvita ainult meie maastiku struktuur, meie võimsate kaljurandade monumentaalne arhitektuur, vaid ka meie atmosfäär, pehme, mähkiv valgus ja pilverikas taevas. Seda edasi anda nii hapras tehnikas, kui sulgjoonistus, pole kerge, kuid Kochi wõimeid näitab asjaolu, et õige mitmetel lehtedel see on tal veenvalt ja sugestiivselt õnnestunud. Nii võime küll Kochi mõndapidi nimetada meie maastiku avastajaks.“

Koch on õppinud Budapesti Kõrgemas Rakenduskunstikoolis ning Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias. Alates 1926. aastast tegutses ta Tallinnas vabakunstnikuna ja hiljem Riigi Kunsttööstuskoolis õppejõuna. 1941. aastal siirdus ta tagasi Ungarisse, sealt edasi Saksamaale ning USA-sse. Tema peenejoonelised ja detailirikkad joonistused ja sügavtrükiteosed, peamiselt linnavaated ja tööstusmotiivid, kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Ungari, Saksamaa ja Rootsi muuseumide kogudesse ning paljudesse väärikatesse erakollektsioonidesse.