Linnavaated

Linnavaade on kunstis üks armastatumaid ja paeluvamaid žanre. Kui fotograafia ei olnud veel kasutusel, dokumenteerisid linnapildid ajalooliselt olulisi ehitisi või konkreetseid, märkimisväärseid ja meeleolukaid paiku, tänavaid, väljakuid. Ajapikku hakkasid linnavaated endas aga kandma rohkem emotsioone, atmosfääri ja kunstiliste väljenduslaadide esteetikat.

Selle žanri ampluaa on mitmekesine, leiame nii panoraamseid linnulennuvaated kui kõrvalepõiked tupiktänavatesse, nurgatagustesse ja sisehoovidesse. Näeme jutustusi ajastuomasest arhitektuurist, tänavamoest, kultuurist, väärtustest ja hoiakutest.  

Nii kummaline kui see ka ei ole, ent pealtnäha süütu ja pretensioonitu linnavaade, kui vaadata seda erinevate riikide lõikes, ei kujuta mitte üksnes paikade lugusid, vaid kannab endas ka rahvaste sotsiaalset identiteeti. Me määratleme end läbi selle, mida me peame oluliseks kujutada, maalimist väärivad olulised arhitektuursed paigad ja objektid on nagu märgid, mis näitavad seda, mida me tahame kanda oma kollektiivses mälus, läbi mille oma keskkonda määratleda või selle üle uhkust tunda.

Linnavaated on väga sisutihedad ja huvitavad uurida. Vaadata tänaseid paiku sellistena nagu nad olid kümneid ja kümneid, ent ka sadu aastaid tagasi, kus põhijoonis on küll seesama, ent detail juba muutunud. Tuttavad tänavad tekitavad äratundmisrõõmu ja nostalgiat, kusagil kunagi jalutavad kujud lisavad kompositsioonidele dünaamikat, üksikute puude lehtede värv ja katuste kohal kõrguva taeva toon lasevad aimata aastaaegu. Tähelepanu püüab mitme meele assotsiatsioonide virr-varr, kus ruum ise jääb tihti tahaplaanile. Ometi on just ruum linnavaate kese, tinglik ja tehislik kolmemõõtmeline konstruktsioon, mis mõjub kohati niisama loomulikuna kui loodus.

Eesti kunsti mälus on linnavaate kõrval võrreldaval kohal ka talupoja- ja mõisaarhitektuuri kujutamine. Euroopa suurlinnade vilkuvad tuled on pigem igatsus, kus Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi ja Narva kõrval kujutati meelsasti võõraid linnu. Eriti olid meie kunstnikud võlutud Pariisi elegantsist ja eksootikast. Sealsetel bulvaritel maalitud teoste hõng kandus omal stiilsel moel tihti üle ka kodumaistele uulitsatele.  Eelkõige säilis siin aga siiski eestlaslik ausus ja ehedus. Keskaegsed kõrged linnamüürid ja -tornid olid salapäraselt metsikud, samas kui väikelinnade madal puitarhitektuur andis edasi aguliidülli, seda, mis Eestit hiljem muust ülelinnastunud Euroopast esile tõstab. Linnavaade siinses kunstis jääb ikka ja alati heas mõttes ka „maavaateks“.

Linnavaade interjööris eksponeerituna on mitmes mõttes nagu tinglik uks erinevate ajastute ja hetkede vahel. Maastike ja figuuride kõrval pakub linnavaade koduseinal võimalusi vaadata ajalukku. Kunagiste kui ka tänases päevas maalitud vaadete kõrval jääb alati kõlama küsimus, miks just see paik ning intriig nii võluv on.

- Piia Ausman

Vanalinn

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Tallinna gooti vanalinn on paelunud eri rahvustest kunstnikke läbi aastakümnete. Samas on siinne keskkond kohalikele elanikele liiga “endastmõistetav” – ikka ühtemoodi muutumatu läbi aastakümnete ja sajandite, pealegi muinsuskaitse all –, nii et kunstielus sellest väga suurt numbrit ei tehta. Teiselt poolt pole tekkinud ka tohutut turistlike maalide ja pildikeste turgu, et kohalikud jõuaks tüdida ja kunstnikud protestida.

Tallinnat on kujutatud enamasti empiirilises (kaemuslikus) n-ö realistlikus laadis poeetiliselt. Saab ju kaitsemüüre ja -torne seostada eelkõige inimpsüühikaga, vajadusega varjuda ning ennast peita.

- Heie Marie Treier