Ülo Soosterist on saanud vaieldamatult üks Eesti kunsti avangardsemaid ja rahvusvahelisemaid esifiguure.  Ta on alati olnud Eesti kunstiajaloo jaoks autor, kelle nimi käiakse välja siis, kui on olnud vaja tõestada: ka meie olime päriselt rahvusvahelised. Sedavõrd orgaaniline ja eeskujudest rikkumata oli Soosteri filosoofilis-sürrealistlik looming, mis puudutas ka abstraktsionismi piire ning oli kõike muud kui realistlik. 

Soosteri kümneid ning kümneid tuhandeid maksvate krestomaatiliste kompositsioonide kõrval, millelt meenuvad kummalised sürreaalsed kadakad on vähem tähelepanu osutatud tema tõetruumatele eskiisidele ja kavanditele. Need reedavad Soosteri ande teist külge: ta polnud mitte ainult oma ajast ees ja ametlikest tingimustest sõltumatu mõtleja, vaid ka filigraanne kunstnik. Häid mõtteid võib ju olla paljudel, kuid alles meisterlik teostus annab neile kaalu. 

Siinne kollektsioon Ülo Sooster vabakäelisi ning tollases ajas kunstiuuenduslikku vormi kandvaid joonistusi, pärineb tema kunstnikust sõbra Lembit Saartsi kogust. Sooster  külastas Moskvast kodus käies Saartsi ikka. Soosteri mõju Tartu rühmitusele, kuhu kuulus ka Saarts oli suur.  Need ehtpicassolikust hoost kantud tušijoonistused on kerged ja üldistavad. Mitmed signeerimata, ent Tartu Kunstimuuseumi ekspertiisiaktidega tööd on kui emotsionaalsed tõendid tolle aja vaimsusest ja kunstnike omavahelisest suhtluskeelest, kus joonistus on kõnekam kui sõnad või selgitused. 

Ülo Soosterist oli pärast Karaganda vangilaagrist vabanemist ja Moskvasse elama asumist saanud omamoodi info vahendaja moodsa Lääne kunsti ja nõukogude reaalsuse vahel. Kindlasti aitas sellele kaasa tema prantsuse keele oskus, mille ta omandas varakult Tallinna Prantsuse Lütseumis. Sooster oli igati silmapaistev kuju Moskva 1960ndate aastate dissidentlikus kunstimaailmas, kus on valminud tema loomingu märkimisväärseim ja revolutsiooniliseim osa, millest Sooster samuti mitmeid töid oma tuttavatele kunstnikele kinkis. Kunstnikel tekivad ikka mingid kogud oma kolleegide ja sõprade töödest, etüüdidest või improvisatsioonidest. Nii ka Saartsi kogu, kust suur osa Soosteri töid on leidnud oma koha juba ka Tartu Kunstimuuseumis. 

Soosteri joonistuste puhul tuleb kasutusele võtta ka „improvisatsiooni“-mõiste, kuna antud tööd tõestavad, et improviseerida saavad mitte amatöörid, vaid oskajad. Ainult siis, kui kunstnik valdab joonistuse peenemaidki nüansse, on tal võimalik hakata improviseerima (sest ta suudab seda kontrollida) ning detailidest üldisemale tasandile tõusta (sest ta teab, mis on liigne). Loominguliselt märgitakse Soosteri toonastes töödes Picasso mõjusid. Neid nähtub ka Lembit Saartsile kuulunud joonistustes, mis kunstiloolaste sõnul pärinevad just Soosteri hiilgeajast, mis algas kusagil 1958 aasta paiku. 

Käesolevas oksjonivalikus ka kaks teost Lembit Saartsilt endalt, millest mõlemad reedavad Tartu novaatorlikku kunstivaimsust.