Valli Lember-Bogatkina on Eesti akvarellikunsti grand old lady, aga ka dekoratiiv-monumentaalmaali silmapaistvamaid viljelejaid. Lember-Bogatkina sündis Tartus ent juba 1922. aastal kolis perekond Tallinna Nõmmele. 1935. aastal hakkas ta õppima Pallases kuid läks järgmisel aastal üle Riigi Kunsttööstuskooli. Õpinguid jätkas ta 1941. aastal Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis, 1942. aastal ka Tartu Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel. 1944. aastast kuulub Eesti Kunstnike Liitu. Sealtpeale kunstnik Tallinnas vabakunstnikuna. Sõjajärgsetel aastatel tegi ta eesti kunstis ainulaadseid mosaiikpannoosid. 1960. aastate algul võttis ta koos Margarethe Fuksiga ette uusehitiste kaunistamise: ühistööna valmisid sgrafiito Kalevi spordihalli fassaadil ning Mustamäe tee ja Ehitajate tee suurpaneelelamute otsaseinte kompositsioonid. Ta viljeles esmalt akvarelli ja akvarellmonotüüpiat, mida iseloomustab järjest hoogsamaks ja vabamaks läinud käsitluslaad, sageli abstraktne või poeetilis-sümbolistlik kujundlikkus. Teda inspireeris loodus, oma reisidelt Nõukogude Liidus ja väljaspool (Kuuba, Norra, Soome, Hiina) tõi ta kaasa akvarellisarju. Palju portreid valmis estoonlastest – see teater oli talle koduks juba ilmasõja ajast. Lember-Bogatkinat autasustati Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, 2011. aastal pälvis Tallinna linna teenelise kultuuritegelase preemia ja 2012. aastal Vihula valla elutööpreemia.