Olev Soans lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1951. aastal, samas õppeasutuses töötas ka õppejõuna, professorina ja emeriitprofessorina. Kaitses 1975. aastal Tartu ülikoolis pedagoogikakandidaadi väitekirja. Soans on jäädvustanud oma graafikas suurejooneliselt eesti kultuurimälestisi ja -ajalugu ning toonud eesti kujundusgraafikasse mitmeid uuendusi, sealhulgas elektrograafilise sõeltrüki kasutuselevõtu. Ta viljeles nii vabagraafikat ja raamatugraafikat kui ka plakatikunsti, tema loomingu üheks tuntuimaks osaks on aga infograafilised maa- ehk piltkaardid. Soansile ei olnud enam fantaasia ja kujutelmad tähtsad, nendest ei piisanud. Talle oli vaja enamat kui kunstniku eneseväljendus, nii hakkaski ta kultuurilooliste kaartide juures toetuma faktidele, püüdes neid edasi anda võimalikult detailiselt ja erinevate tehnikate abil.