Ott Kangilaski õppis Tartu Ülikoolis kunsti- ja kirjandusajalugu ja rahvaluulet ning hiljem „Pallases“ Ado Vabbe graafikaateljees. Mitmekülgse inimesena oli Kangilaski enesekindel ning õpingute algusjärk ei takistanud tal juba avaldamast oma puulõigete mappi. Ta alustas luulekogude tundliku illustreerijana ning suundus tasapisi ka agulielu uurima. Erinevalt paljudest eakaaslastest ei muutunud Kangilaski läbivalt sotsiaalseks, tema toonasele ning hilisemale kunstile oli tunnuslik erinevate tähenduste segamine ning pingutatud tõsiduse vältimine, mida ta kombineeris ka mütoloogiaga. Efektsed tegelastüübid ja tegevuses peituv pinge lubavad Kangilaskil demonstreerida lisaks jutustamisoskusele ka meisterlikkust keerukate vormide kujutamisel ning kompositsiooni ülesehitamist säärasel moel, et säilib nii jutustamise põnevus kui ka kunstiline harmoonia.