Tõnis Vint (1942-2019) on üks eesti graafika võtmefiguure. 1962. aastal astus Vint Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti, mille lõpetas graafikuna 1967. aastal. Kunstnik oli murrangulise rühmituse ANK '64 asutajaliige ning vaimne juhtfiguur, 1972. aastast rühmituse Stuudio 22 juht ning sellest võrsunud koolkonna eestvedaja.Tõnis Vindi näitusedebüüt toimus 1963. aastal ning tema teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui arvukates välisriikides sellest ajast. 1988. aastal pälvis Vint ENSV teenelise kunstniku aunimetuse, 1991. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 

Tõnis Vint on õigustatult läbi aegade mõjukamaid autoreid eesti kunstis tervikuna. Tema ümber koondunud mõttekaaslaste ringis olid lisaks siinsetele nimekatele avangardkunstnikele ka terve rida Venemaa autoreid. Ent Vindi koolkond on ajas jätkunud, tema mõju ümbritsevatele on raske üle hinnata ning jälje, mille Vindi looming on jätnud, alles ootab mõõtmist. Maailmakodaniku mõõtehaardega, spetsialiseerus Vint peamiselt idamaade kultuurile ning teda kuulati kui juhti. Olles uurinud jaapani ja hiina traditsioonilist kunsti, tõi ta neid elemente oma loomingusse ning ühendas modernistliku geomeetriaga, kasutades tuši kunstitehnikas, sest hiina kalligraafiat maalitakse pintsli ja tušiga. Selline kunstitegemise protsess on seotud meditatiivse meelelaadiga ning eesmärgiks on sisemine harmoonia, mille Vint nii oma maailmavaadetes kui kunstis saavutas. Vaatamata oma mõjukusele hoidis Vint mõneti hermeetilist joont, mille kohta öeldakse „elevandiluutorn”, nii on ka tema teosed teatud äraolevast kõiksuse mütloogiast kantud, vaadates maailma justkui läbi justkui selle alateadvuse mustrite.