Rääkides kunsti hindamise teooriast tuleks alustada verifitseerimisest – mis on kunst? ja mis selleks klassifitseerub? Seejärel alles jätkata hinnatava tuvastamise ja vaatlemisega – milline on teose tehnika, kompositsioon, värvitunnetus, harmoonilisus, terviklikkus, sisukus, originaalsus, uuenduslikkus või kas teos seda kõike hoopis eirab? Lõpuks tuleks otsustada, kas vaatlustulemust ehk hinnangut pidada subjektiivseks või objektiivseks. Viimane eeldab professionaalset eksperdi kogemust, teatud skaalat, mõõdupuud ja standardit. Kui see standard on paigas, on teoreetiliselt väga lihtne kleepida teosele külge ka selle (rahalist) väärtust kajastavad numbrid.

Praktikas see aga nii lihtne pole. Hinnangu andmine on kunsti puhul tihti emotsionaalne või lausa auraatiline, kui lähtuda saksa filosoofi ja kultuurikriitiku Walter Benjamini teooriast, kes pidas väärtusetuks igasugust reprodutseeritud kunsti ja sidus „aura“ mõiste otseselt vaid originaaliga. Ometi on see subjektiivne ning ka reprodutseeritud ehk korratud kunstil, näiteks graafikal, on arvestatav väärtus.

Nii kunstnikud, kunsti- ja kultuuriteadlased kui ka filosoofid on aegade algusest kuni tänaseni kunsti hindamise ja klassifitseerimise teemadega tegelenud ning tegelevad edaspidigi. George Dickie, kaasaegne Ameerika akadeemiline kunstifilosoof, arendas välja institutsionaalse kunstiteooria. Dickie tõstatas küsimuse kunsti defineeritavusest. Ta suunas tähelepanu kunstiteose sellistele omadustele, mille on välja toonud kunstimaailma institutsioonid: kunstnikud, kuraatorid, kriitikud ja kunstikaubitsejad. Nagu öeldakse, et kunstist teeb kunsti ka selle müüja või esitleja.

Dickie hoiab kunsti definitsiooni lahus selle seda väärtustavatest ja klassifitseerivatest tähendustest. Klassifitseerimise kohaselt peab kunstiteos vastama kahele tingimusele: esiteks olema „tehisobjekt“, teiseks olema „komplekt aspekte, millele on antud tunnustusele apelleeriva kandidaadi staatus isiku või isikute poolt, kes tegutsevad kindla sotsiaalse institutsiooni ehk kunstimaailma nimel“. Kunstiteos võib olla milline tahes seni, kuni seda tunnistatakse vastava protseduuri järgi ehk sellele omistatakse nn õigete isikute poolt vastav staatus. Mitte kõiki kandidaate ei pea tunnustama, enamikku neist ei tunnustatagi, sest on ju küllalt ka kehva kunsti, mis on sellest hoolimata kunst. Terasid sõkaldest eraldades on professionaalsed asjatundjad oodatud, et teoseid adekvaatselt nomineerida.

Kuna kunsti on väga erinevat, nii erineb ka selle väärtus ja hinnaklass. Dickie möönab, kuidas esteetilised elamused segunevad praktiliste põhjustega, mis omakorda on tingitud argielulisest ja sotsiaalsest keskkonnast, tuues kunsti nn ellujäämisinstinktist tekkinud motiivid. Kui see ellujäämisinstinkt „segab“ kunsti esteetilist elamust, siis mõjutab see ka teose väärtust. Kuigi kunsti formaalne määratlus ja selle sisuline hinnang võivad seista üksteisest eraldi, kipuvad nad praktilises elus paratamatult segunema. Kehtima jääb siiski nõue, et kunstimaailm peaks pidama teost klassikalistele kriteeriumidele vastavaks, et sellel oleks kunstina väärtus.

Kuidas mõõta ja määratleda seda, mis või kes vastab hindamise kriteeriumidele keskmisest rohkem või vähem? Mis on kallim ja mis odavam, tundub subjektiivne. Aegade jooksul on sellel teemal spekuleeritud ja pakutud välja mitmeid teooriaid, jõudmata universaalsete lahendusteni. Vastused on lõppeks vaid praktikas, teoste hindades, mis tekivad aegade ja kauplemiste käigus.